Wado-Ryu Karate-Do Eesti
Mis on Wado-Ryu?

Kus seda õppida saab?

Kes õpetavad?

Galerii

Korduma kippuvad küsimused

Wado-ryu sõnastik

Lingid

Wado-ryu — rahu tee

Inimkonna ajalugu on sõjakunsti ajalugu. Inimene on alati vajanud oskusi, mille abil kaitsta end vaenlaste, kurjategijate ja ohtlike loomade eest. Paljude rahvaste võitluskunstid on arenenud universaalseteks filosoofilisteks ja eetilisteks süsteemideks, saades nii järgija elustiili aluseks.

Vanadel aegadel oli budo (sõja kulg) elu ja surma küsimus. Tänapäeval seisneb see oma sisemise mina ning vaimsuse ettevalmistamises ootamatusteks ning teadmises, et suudad aidata ka teisi. Harjutades lööke, heiteid, liigeselukke, tundes ise valu ja põhjustades valu teistele, õpid samas, mida see tunne tähendab. See on vaimse kasvamise ja arengu tee. Budo järgimine viib mõistmiseni, et kellelgi ei ole õigust tekitada teisele valu ega kasutada vägivalda.

Wado-ryu (wa – harmoonia, do — kulgemine, ryu — õpetus, stiil) on 1920-1940 loodud jaapani võitluskunst. Wado-ryu-s kohtuvad ja sulanduvad omavahel kaks erinevat stiili: okinawa toudi ja Shindo yoshin ryu ju-jutsu, millele Ohtsuka sensei lisas omapoolset isikupära. Kuigi wado-ryu nimi registreeriti 1934. aastal, kujunes selle iseloom ja tehniline arsenal välja aastakümnete jooksul. See oli Ohtsuka sensei elutöö.

Olgugi et Wado-ryu on võrdlemisi noor kunst, on tegemist budo’ga. Budo sisaldab peale lahing- ja võitluskoolituse (käetehnikad, jalatehnikad, kägistused, liigesetehnikad, relvatehnikad, heited, sidumised, strateegia) endas ka harjutaja vaimset külge kujundavaid distsipliine. Budo tegeleb eetika, filosoofia, meditatsiooni ja ka raviga. Selle tulemusel õpib budo järgija nägema maailma laiemalt, tunnetab loodusseadusi, suurendab sallivust ja elab inimeste ja maailmaga kooskõlas.

Kuigi budo-s mängib kasvatuslik roll väga suurt osa, ei tohi ära unustada, et tegemist on siiski sõjalise distsipliiniga.

Budo järgimine tähendab õppimist. Õpi võitluse vältimist, õpi kaitsma lähedasi, õpi looma rahulikku maailma.
See ongi budo tee.
Kui keegi tahab saada tugevaks võitlejaks, on selleks parim võimalus minna tänavale kaklema.
Dojo’s ei õpita võitma teisi, vaid õpitakse olema võitlemata. See on eluviis, kus päev päeva järel võideldakse iseendaga.

Hironori Ohtsuka 10 dan Meijin (1892-1982)